(03-04-2016 23:50 )positiivne Kirjutas:  Justkui, nii kõhkemisi, tahaks üles ärgata, aga, head sõbrad, siin teemas käib elamiseks vajaliku une edendamine.

(14-11-2014 16:27 )selgus Kirjutas:  Hea lühike ja konkreetne jutt vaimse ärkamise kohta (eesti keeles):
http://yheksapealine.blogspot.com/2014/03/arkamine-on-havituslik-protsess.html

(03-04-2016 22:17 )Lorenz Kirjutas:  Aga kui ma tahan, et Mari Matist lahku läheks, sest ta meeldib hoopis mulle, siis siin tekivad ilmselt komplikatsioonid, eks ole. Mari ise tahab ka midagi, Mati samuti, aga me oleme siin kõik ühes maailmas koos. Enda elu muutmise võime peaks siis olema vähemalt mõnest küljest piiratud teiste inimeste võimega teha sama.
Kuid see pole ka ilmselt selle ütluse tuum, et absoluutselt kõik on inimeses olemas. Võib-olla peaks see kõlama hoopis nii: absoluutselt kõik vajalik on inimeses juba olemas. Nii saaks puuduva, olemasolevate piiride taha jääva, kohta öelda, et see pole lihtsalt vajalik. No nagu rebane, kes ei ulatu viinamarjadeni ja ütleb siis endale, et need viinamarjad on hapud nagunii.

(04-04-2016 00:59 )positiivne Kirjutas:  Vaatasin üks hommik oma värvilist ja väga kvaliteetset und. Eile. Linna kohal lendas seade, millel suits ja tuli taga. Kuju oli eriskummaline - kolm silindrit ja kogu selle komplekti ümber valgustite ring. Apokalüptiline uni oli. Sõda käis ja taevas oli hall. Ja kaks päikest tekkis. Üks neist oli see maanduv seadeldis. Liiga palju filme vaadanud ja lugenud?

(04-04-2016 12:59 )Chaos Kirjutas:  

(14-11-2014 16:27 )selgus Kirjutas:  Hea lühike ja konkreetne jutt vaimse ärkamise kohta (eesti keeles):
http://yheksapealine.blogspot.com/2014/03/arkamine-on-havituslik-protsess.html

Väljakutsed on õppimiskohad.
Tegelikult algab kõik meist endist - muutes enda hoiakut, muutub ka meid ümbritsev reaalsus.

Selle teksti olemusest õhkab kõigile äratuntavalt sedasama meelsust, mida see teema siin demonstreerib. Kui inimene leiab kõikjalt peale iseenda ainult vigu, siis mõjub see kollektiivi õhkkonnale halvasti. See reaalne maailm võib meeldida või mitte meeldada, kuid selline see on.

(04-04-2016 13:37 )Chaos Kirjutas:  Selle õpetuse tulemuseks poleks mitte lollide tarkade tasemele tõstmine, vaid tarkade lollide tasemele laskmine. Siis hakkaks tark inimene elama sama kehvasti kui loll ja saabuks täielik võrdsus. See on õpetuse eesmärk, kuid kuna õpetaja on loll, siis vahendid, mida ta selle eesmärgi saavutamiseks välja pakub, ei suudaks ka nende rakendamise puhul eesmärki saavutada. Nagu vanasõna ütleb, loll saab ka kirikus peksa ja "isepaljunev energia" jääb lolli käes konkurentsivõitluses alla, isepaljunev kapital kaob sõrmede vahelt liiva ning targad jätavad lolli ikka tema õigele kohale. See on loodusseadus ja seda Nofretete ei kõiguta.

(04-04-2016 15:39 )

'Chaos Kirjutas:  Õpetuse autor hindab täiesti valesti olukorda. Asi pole arusaamises, vaid selles, et mina ja kogu maailm kujundab oma seisukoha praktika alusel. Vastamisi pole mitte minu ja kogu maailma arusaamine ja õpetaja arusaamine maailmast, vaid minu poolt on lisaks tohutu aastatuhandete kestel toiminud praktika ja teooria, millel on ületamatu inerts. Õpetajal seevastu on puudu võime oma arusaamu ükskõik millise meetoditega tõestada. Peas on nagu midagi, aga paberile ei tule mingit vastuoludeta ideed.

(04-04-2016 16:24 )Nofretete Kirjutas:  Tunnetuslikku ebakõla, mis inimestes tekib, nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks.
http://yheksapealine.blogspot.com.ee/2013/11/ignoreerimise-pohjus-kognitiivne.html

(04-04-2016 18:10 )Anonymous Kirjutas:  Arvan, et kognitiivne dissonant ja vaimne ärkamine on omavahel tugevas seoses.

(04-04-2016 20:02 )Lorenz Kirjutas:  Njah, ma ise ka arvasin midagi sellist ja uurisin natukene selle kohast kirjandust. Tuleb välja, et parakonsistentne loogika (paraconsistent logic) on selline huvitav loogika, mis lubab korraga millegi tõesust ja mitte tõesust. Sellega erineb see muidugi väga oluliselt klassikalisest loogikast. Hüüan selle termini siis siin välja, äkki on keegi sellest teemast huvitatud.

(08-01-2012 20:03 )Müstik Kirjutas:  On põhimõtteline erinevus Ida ja Lääne religioonide vahel- seda erinevust väljendab loogikagi.
Läänes - Aritotelese formaalloogika:
"Üks ja sama asi ei saa samal ajal kuuluda ja mitte kuuluda sama asja juurde."
Idas - paradoksaalloogika:
"See, mis on üks, on üks. See, mis on mitteüks, on samuti üks."
Herakleitos: "Me astume samasse jõkke ja ometi ei ole see sama jõgi; need oleme meie ja ei ole meie."
Paradoksaalloogika on oluliselt mõjutatud jumalakäsitust.
"Inimene ei suuda jumalat tunnetada, kuigi ta võib lõpmata hästit teada, mida Jumal ei ole."
Inimene võib tajuda tegelikkust vaid vasturääkivustes. Jumalaarm ei ole mõtteis Jumala teadmine - see on Jumalaga üheksolemise kogemine.
Nii brahmanismis, budismis kui taoismis ei seisne religiooni ülim eesmärk õiges usus, vaid õiges teos.
Põhisuund Lääne mõtlemises on täiesti vastupidine, rõhk on mõtlemisele asetatud.
Religioonis viis see dogmade tekkimiseni. Inimene, kes uskus Jumlasse - ei pruukinud elada Jumalale meelepärast elu.
Aristotelese loogika viis dogma ja teaduse tekkele, katoliikluse levikule ja aatomienergia avastamisele.

(04-04-2016 22:02 )murjam Kirjutas:  Vaimselt ärkvel inimene on iseendast teadlik ka keskkonnas, mis seda ei ole, st kus suuremjagu liikmeid seda ei ole - vaimselt ärkvel inimene on selge ja adekvaatne, neutraalne, kuid hooliv - on kohal.

(04-04-2016 18:10 )Anonymous Kirjutas:  

(04-04-2016 16:24 )Nofretete Kirjutas:  Tunnetuslikku ebakõla, mis inimestes tekib, nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks.
http://yheksapealine.blogspot.com.ee/2013/11/ignoreerimise-pohjus-kognitiivne.html

Tundus huvitav teema, mida lähemalt uurida. Vaatasin Tedx loengut sel teemal. Arvan, et kognitiivne dissonant ja vaimne ärkamine on omavahel tugevas seoses.

(11-04-2016 21:43 )keeris Kirjutas:  Ära irmuta , ta teeb siis ju draamat topelt pärast neid äraolekuid.

(11-04-2016 21:36 )phillip Kirjutas:  Kas võiks vaimset ärkamist defineerida selliselt: "Tuli arusaam, et polegi olemas eraldi vaimset ja füüsilist(tavalist) maailma. Näen punkte, molemas maailmas mida mõjutades muutub teine ja vastupidi."

(12-04-2016 00:33 )phillip Kirjutas:  Hea küsimus. Kui sa pead silmas igapäevaelu siis tundub olevat ühislooming, eelkõige mõttelooming. Pakun, et mõtetega loome mingit sorti karkassi, mille peale siis füüsiline maailm hakkab ennast ehitama.

(12-04-2016 07:44 )murjam Kirjutas:  Väidetavalt vaim ei saa valetada - ega ka tunda ega luua - üksnes mäletab, teab seda mis on, sekkuda (muuta) ei saa. Vaim ärkab, kui tal hing sees ja teadvus ta realiseerib. Hing ennekõike tunneb - teab tajudes ja teadvus kutsub selle ellu, loob seda teadmist füüsiliselt, ehk siis luua saavad need kaks koos ning teadvus koos mõistusega saab ehitada ehk juba loodu pealt hingeta massi juurde toota.

(11-04-2016 22:06 )murjam Kirjutas:  teadvuse tajumine või maailma tajumine?

(12-04-2016 10:16 )Lorenz Kirjutas:  

(11-04-2016 22:06 )murjam Kirjutas:  teadvuse tajumine või maailma tajumine?

No täpselt
Asja iva on selles, et mõnel hetkel võivad need olla üks ja sama. "Või" ei oma siis tähendust.

(12-04-2016 06:18 )positiivne Kirjutas:  Millisest hetkest sa leiad, et see "maailm" või mingi fragment sellest maailmast on loodud ja olemas.

(12-04-2016 07:44 )murjam Kirjutas:  Väidetavalt vaim ei saa valetada - ega ka tunda ega luua - üksnes mäletab, teab seda mis on, sekkuda (muuta) ei saa. Vaim ärkab, kui tal hing sees ja teadvus ta realiseerib. Hing ennekõike tunneb - teab tajudes ja teadvus kutsub selle ellu, loob seda teadmist füüsiliselt, ehk siis luua saavad need kaks koos ning teadvus koos mõistusega saab ehitada ehk juba loodu pealt hingeta massi juurde toota. Moraal on suuresti ehitatud ning selle osa järgimine enam teadvust ei avarda, üksnes hingepoolse osa rakendamine.
Sessuhtes peaks rohkem hinge äratama, et oma teadvust tajuda, kui vaimult midagi enam kui motoorset soovida, aga enamuses jääb kõik see "vaimne ärkamine" ikka mõistusega konstrueerimise e teoretiseerimise piiresse.
Üksikuid selguse hetki tuleb, kus mistahes küsimused avalduvad kohe koos vastustega - e kui mingi huvi on, piisab sellele keskenduda ja pilt näitab end - a sõnastamiseks kipub see pilt ikkagi liiga kiire ja lai olema, siis sõnastatakse juppe ning kui hetk üle läheb, konstrueeritakse sinna ümber mingi teooria. Loomingus on ehk lihtsam kauem püsida, sest looming ei seleta midagi, luues saab olla ühenduses, puhata vaimu ja teadvust ning kosutada hinge - ja hingega loodu teinekord kannab endas seda ühenduse väge edasi. Tõenäoliselt pole see kõik aga palju enamat, kui moosisai maiale lapsele

(12-04-2016 17:28 )murjam Kirjutas:  See tabamatutes kõrgustes mõlgutamine näib ahvatlev, suur ja samas ka ohutu - pole falsifitseeritav. Aga päris ohutu see pole, inimese seisukohalt, harmooniat ja tasakaalu silmas pidades.
Sessuhtes peaks selle valgustumise taotlusega alustama mitte kõrgeist sfääridest ja sinna püüdlemisest vaid enesest - inimeseks olemisest.
Muarust ei ole inimene enesest teadlik ega ka mitte enesega sõbralikes suhetes ja põhjus näib olevat inimese hübriidses päritolus - looma ja vaimolevuse (misiganes ta oli, jumal, valgusolend, kes teab) ristand, kel füüsilise maailma toimeprintsiibid ning mälujupp tabamatutest kõrgustest, kuhu hing ihkab.
Ma ei tea, kas inimeses on potentsiaali saada iseseisvaks olendiks või mitte, ent näib, et seni pole see õnnestunud seetõttu, et inimene ei tunne ennast ise ega ole teadlik oma toimimisest - peab seda pidevalt uurima ning pole oma saavutustes piisavalt täiuslik. Põhihäda näib, et ongi pidev konflikt füüsilise ja vaimse vahel: "vaimsed" nimetavad instinkte madalateks, "teaduspõhised" tajusid uhhuuks jne. Samad konfliktid on võimu ja vaimu vahekordades, materiaalse ja vaimse väärtustamistes, ka iga valdkonna raames (eriti eredalt praegu esil meditsiin) ja mõistagi iga indiviidi sisimas.