Tsitaat:Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust, kelle kuju on samuti läbinud pikema arengu. Igatahes on tema särav piiskopirüü vahetunud sinise, musta (puritaanid), rohelise ja punase mantli või poolkuue vastu sõltuvalt rahvast ja ajastust. Ka tema liikumisviis on mitmel korral muutunud. Madalmaadest pärineb kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuste kihutavast kingitoojast, kes korstnast kinke poetab või ise korstnast kaminasse poeb ja tuppa sokkide või susside sisse kinke paneb. Selline kujutelm on pärit 19. sajandist. Esimene kujutelm on tuge saanud mitmelt kirjanikult, sh Clement Moore’i luuletusest "Öö enne jõule" , kus leiduvad kõik loetletud motiivid. On arvatud, et luuletus sai nii kuulsaks, et seda oskas 1830. aastatest alates peast iga ameeriklane.

1863-1886. aastani joonistas Thomas Nast pildiseeriaid Harper's
Weeklyle. Tema joonistusi peetakse jõuluvana ja tema kodu kujutlust enim mõjutanuteks, sest piltidel näeme jõulumeest kirju lugemas, kinginimekirju vaatamas, pakkimas jpm. Legendi järgi tellinud Abraham Lincoln Ameerika kodusõja päevil kunstnikult pildi põhjaosariikide sümboolikaga, mis mõjunud lõunaosariiklaste moraalile eriti laostavalt. 1931. aastal joonistas Haddon Sundblom kuulsa pildi Coca-Cola reklaami jaoks, luues tüüpilise heasüdamliku habetunud punasekuuelise piibu ja kingikotiga mehe imaago. Kuna reklaam trükiti National Geographic'u ja veel mitme üleilmselt levitatava ajakirja tagaküljel, siis sai just seesugune jõuluvana kuju kiiresti tuntuks.

Siinkohal on ilmselt sobilik meenutada, et pärast reformatsiooni kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks Holland, kus püsis legend Sinterklaasist. Hollandi kolonistid viisid 17. sajandil traditsiooni endaga New Amsterdami (tänane New York). Seal adapteeris ingliskeelse enamus Sinterklaasi nime Santa Clausiks. Sealt alustas Santa Claus meedia vahendusel eriti 20. sajandil üleilmset levikut. Inglismaal ja mujal ingliskeelsetes maades on ta nimi tänaseks lühenenud lihtsalt Santaks. Üldiselt umbes 17.-18. sajandil hakkasid arenema ka kohalike kingitoojate kujud, nagu prantsuse Père Noël, inglise Father Christmas, saksa Weihnachtsmann (jõulumees), venelaste Ded Moroz (külmataat). Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru.
Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline
kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.

Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi. Maiustusi on tänapäeval tihti niigi laual, nii et nende kinkimine pole enam kuigi sagedane. Kuid muude kinkide kõrval võib jõuluvana kotis leiduda suur kommi- ja puuviljakott kõigile kohalolijaile.

Tsitaat:Algselt postitas Müstik
Meie keelde on sõna millega tähistame neid kauneid pühi tulnud ilmselt Skandinaaviast. Jul on ilmselt väga vana sõna ja tähendab valgust. Niisiis on jõulud meile põhjamaalastele ka valguse pühad.

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf

Tsitaat:Algselt postitas Müstik
Meie keelde on sõna millega tähistame neid kauneid pühi tulnud ilmselt Skandinaaviast. Jul on ilmselt väga vana sõna ja tähendab valgust. Niisiis on jõulud meile põhjamaalastele ka valguse pühad.

Müstik, Sa andsid ise oma kunagises postituses (teises teemas) viite, et Vanaisa olevat eestlastele andnud oma keele... khm.

Tsitaat:Paljud keelemehed on arvanud, et sõna jõul on laenatud muinasskandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. Kuid on neidki, kes leiavad, et tegemist võib olla meie oma põlise sõnaga.

Ajast aega. Jõulud algavad pööripäevaga ning lõpevad mõni päev peale uut ajastaega. Ajastaeg on maakeelne mõiste, mis tähistab aastaringi. See väljendab maailmatunnetust ja teadlikkust aja ja elu ringkäigust ning laiemalt maa ja ilma terviklikkusest.

Ajastaja päev ehk uusaasta on 25. jõulukuud. Ametlik uusaasta on nihkunud 1. I-le ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel. Tegelikult algab aasta esimesest päevast, mis on pikem kui eelmine, seega 25. XII. Niisiis, jõulud algavad 21. XII, 24. XII on vana-aastaõhtu ja 25. XII on uusaasta.

Et jõulud on maarahva jaoks just nimelt aastavahetuspyhad, tõestab ilmekalt seegi, et kui 17. sajandil tõsteti aasta ametlik algus 1. jaanuarile, hakati seda nimetama uueks jõuluks ja pööriaega vanaks jõuluks. Yldiselt on 7. I nimetatud viimaseks jõuluks. Sama päev kannab veel jõuluema päeva nime. Teisal jälle nimetatakse jõulu viimaseks päevaks pudrupäeva, 2. II.

Tsitaat:Algselt postitas T11ger
Kõik kombed ja kultused on kohanenud ajaga ja maailmavaadetega, vaid üks neist on püsinud muutmatult, see on rikkalik söögilaud...

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/vanakuld/joulud-on-parit-kaugest-minevikust-ja-seotud-pooripaevaga.d?id=28101979&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed:+EestiEkspressFeed+(Eesti+Ekspress)&utm_content=Google+Reader

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf
Leidsin netis kolades järgmise teksti:
[quote]Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust, kelle kuju on samuti läbinud pikema arengu. Igatahes on tema särav piiskopirüü vahetunud sinise, musta (puritaanid), rohelise ja punase mantli või poolkuue vastu sõltuvalt rahvast ja ajastust. Ka tema liikumisviis on mitmel korral muutunud. Madalmaadest pärineb kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuste kihutavast kingitoojast, kes korstnast kinke poetab või ise korstnast kaminasse poeb ja tuppa sokkide või susside sisse kinke paneb. Selline kujutelm on pärit 19. sajandist. Esimene kujutelm on tuge saanud mitmelt kirjanikult, sh Clement Moore’i luuletusest "Öö enne jõule" , kus leiduvad kõik loetletud motiivid. On arvatud, et luuletus sai nii kuulsaks, et seda oskas 1830. aastatest alates peast iga ameeriklane.

Tsitaat:"Jõulud said alguse ajal, mil päikesekultus oli Roomas iseäranis tugev. See teooria leiab toetust mõningate kirikuisade kirjutistes, kes vastandavad Kristuse sünni ja talvise pööripäeva. Kuigi kindlalt ei ole võimalik tõestada, et jõule kasutati paganliku püha aseainena, jääb see kõige tõenäolisemaks jõulude kuupäeva määramise teooriaks"

Tsitaat:"Jõulud põlvnevad kahest iidsest paganlikust pidustusest - norralaste suurest yule-pühast ja roomlaste saturnaaliast. Ulatudes 30. novembril või sellele lähimal pühapäeval algavast advendist kuni küünlapäevani 2. veebruaril, oli see piisavalt lähedal talvisele pööripäevale, et omandada mitmed seosed norralaste tseremooniaga: jõuluhalg, igihaljad kaunistused majades ja kirikutes, isegi jõulupühad ise. Need elemendid kombineeriti roomlaste saturnaaliaga, et luua alus varakristlikule pühale."

"Saturnaalia ajal tegid rikkad vaestele kingitusi, et austada kuldset vabaduse ajastut, mil Saturnus valitses maailma. Orjadel lubati vahetada oma isandatega kohad ja riided. Nad valisid isegi oma kuninga, kes valitses pidustuste ajal despoodina. Saturnaalia tähendas metsikut liiderdamist ja oli Paani enda vääriline festival"

"Loomulikult sattus see varase kiriku poolt tugeva tsensuuri alla ja hoolimata faktist, et Jeesus Kristus ning pühakud asendasid järk-järgult paganlikke jumalusi, peeti seda kaua aega kristliku ideaaliga täiesti kokkusobimatuks. Ometi oli see festival kaotamiseks liiga populaarne ja [katoliku] kirik andis viimaks sellele vajaliku tunnustuse, uskudes, et kui jõule ei saa alla suruda, siis tuleb neid pidada kristliku Jumala auks"

Tsitaat:"... Ei saa olla kahtlust, et mithraistlik religioon [Rooma impeeriumis populaarse Pärsia päikesejumala Mithra kultus] kujutas endast tõsiseltvõetavat rivaali kristlusele, kombineerides analoogselt pühaliku rituaali püüetega moraalse puhtuse poole ja lootusega surematusele. Tõepoolest näib, et konflikt kahe religiooni vahel püsis mõnda aega tasakaalus. Pika võitluse õpetlik pärand on säilinud meie jõulupühadena, mille [katoliku] kirik näib olevat otseselt laenanud oma paganlikult konkurendilt."

"Julianuse kalendris pühitseti 25. detsembrit talvise pööripäevana ja seda peeti Päikese loomispühaks, sest sellest aasta murdepunktist alates hakkas päev pikenema ja päikese jõud kasvama. Loomisrituaal nagu seda nähtavasti Süürias ja Egiptuses pühitseti, oli märkimisväärne. Pühitsejad sulgusid sisemistesse pühamutesse, kust nad väljusid keskööl valju karjega: Neitsi on sünnitanud! Valgus kasvab!"

"Egiptlased kujutasid vastsündinud päikest isegi lapsena pildil, mis tema sünnipäeval - talvisel pööripäeval - tema kummardajatele vaatamiseks välja toodi. Kahtlemata oli see Neitsi, kes 25. detsembril poja sünnitas, võimas orientaalne [st Lähis-Ida] jumalanna, keda semiidid kutsusid Taevaseks Neitsiks või lihtsalt Taevaseks Jumalannaks; semiidi maadel oli ta üheks Astarte [inglise keeles ka Easter ehk lihavõtted] paljudest vormidest."

"Mithra kummardajad identifitseerisid teda regulaarselt Päikesega, Võitmatu Päikesega nagu nad teda nimetasid; seepärast langes ka tema sünnipäev 25. detsembrile. Evangeeliumid ei ütle midagi Kristuse sünnipäeva kohta ja seetõttu algkirik seda ka ei tähistanud."

Tsitaat:"Millised kaalutlused viisid kirikuvõimud jõulupühade kehtestamiseni? Selle uuenduse motiive selgitab erakordse avameelsusega üks Süüria autor, kes on ka ise kristlane. Ta ütleb meile: "Põhjus, miks kirikuisad viisid 6. jaanuari pühitsemise üle 25. detsembrile, oli järgmine. Paganatel oli komme pühitseda samal 25. detsembril Päikese sünnipäeva, mil nad süütasid püha puhul tuled. Nendest pidustustest ja pühadest võtsid osa ka kristlased. Niisiis, kui [katoliku] kiriku doktorid nägid, et kristlastele see püha meeldis, pidasid nad nõu ja otsustasid, et tõelist sünnipäeva tuleks tähistada sellel päeval ja kolmekuningapäeva 6. jaanuaril. Vastavalt sellele traditsioonile on säilinud tava põletada küünlaid kuni 6. jaanuarini.""

"Jõulude paganlikele juurtele vihjab selgelt või isegi tunnistab avalikult Augustinus kui ta kannustab oma vendi Kristuses pidama seda päeva mitte paganate kombel päikese auks, vaid Tema auks, kes lõi päikese. Sarnasel kombel lükkas [paavst] Leo Suur ümber laialt levinud uskumuse nagu oleks jõulupühad sisse seatud uue päikese sünni auks ja mitte Kristuse sünni puhul."

"Seega ilmneb, et kristlik [katoliiklik] kirik valis oma asutaja sünnipäeva tähistamiseks 25. detsembri, et muuta paganate päikesekummardamine Tema kummardamiseks, keda nimetati Õigluse Päikeseks"

(24-12-2011 11:44 )WhiteWolf Kirjutas:  

Tsitaat:"Jõulude paganlikele juurtele vihjab selgelt või isegi tunnistab avalikult Augustinus kui ta kannustab oma vendi Kristuses pidama seda päeva mitte paganate kombel päikese auks, vaid Tema auks, kes lõi päikese. Sarnasel kombel lükkas [paavst] Leo Suur ümber laialt levinud uskumuse nagu oleks jõulupühad sisse seatud uue päikese sünni auks ja mitte Kristuse sünni puhul."

"Seega ilmneb, et kristlik [katoliiklik] kirik valis oma asutaja sünnipäeva tähistamiseks 25. detsembri, et muuta paganate päikesekummardamine Tema kummardamiseks, keda nimetati Õigluse Päikeseks"

Kuidas iganes keegi jõule ka ei mõtestaks - häid jõule!

(23-12-2011 12:08 )Celtic Kirjutas:  Eesti ei ole kristlik maa. Meie kultuur on kristliku taustaga, ent paganlike juurtega. Siin on suur vahe.

(01-01-2012 11:51 )VLAD Kirjutas:  Tänu nõukogude okupatsioonile on Eesti tõesti kaunis ateistlik. Enne okupatsiooni olid lood hoopis teised. Lihtsalt uuri ajalugu! Või vaatame ise oma vanavanemaid, kes olid usklikud edasi ka okupatsiooni ajal.

Tsitaat:Näiteks juudid on tuhandete aastate vältel paguluses hoidnud alles oma judaismi usu. Vaatamata tagakiusule jne.

(01-01-2012 18:22 )Krt Kirjutas:  Kui kristlase sõna võtseva, veel eriti ajaloo teemal, siis saiva alati iks mehiselt naerda.

Tsitaat:Nn omausust:
Milline oli tänaste eestlaste esivanemate usuline maailmapilt enne kokkupuudet kristlusega, ei ole täpselt teada. Rekonstruktsioonikatsete aluseks oleva suulise rahvapärimuse talletamine algas suuremas ulatuses alles 19. sajandi teisel poolel, mil Peterburi eesti luteri koguduse õpetaja Jakob Hurt (1839–1907) pani aluse süstemaatilisele folkloorikogumisele. Võib arvata, et muistsete eestlaste eelkristlik usund meenutas mitmetel idapoolsetel soomeugri rahvastel senini säilinud, šamanismiga sarnanevat loodususundit ning usulisi autoriteete nimetati tarkadeks, nõidadeks, teadmameesteks ja -naisteks.

Eesti omausundit püüti 1920.–1930. aastatel taarausuna taaselustada; selles on põhjust näha ühte osa tollases Euroopas levinud üldisemast püüust taasavastada ning -luua kohalikku eelkristlikku usundit.

Maausuliste nimetus on tuletatud eestlaste rahvusliku ärkamise eelsest oletatavast endanimetusest ”maarahvas”. Maarahva usku nimetatakse vastavalt maausuks. Erinevalt taarausulistest on maausulised laialivalguvam liikumine, mille sees on jälgitavad rohked mõjutused teiste soomeugri rahvaste usundeist ja mujaltki. Maausu tuum seisneb isiksusekesksuses: arusaamas, et igal inimesel on õigus kujundada ise oma usulisi tõekspidamisi. Iga inimene on vastutav oma tegude eest ja peab ise hakkama saama. Maausk rõhutab ka esivanemate traditsiooni austamist ning isiklikku kontakti jumala(te)ga.

Kristlus:
1934. aasta rahvaloenduse andmeil luges end luterlikku kirikusse kuuluvaks umbes 874 000 inimest ehk umbkaudu neli viiendikku Eesti Vabariigi elanikest. Oma suure liikmeskonna tõttu oli nii Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul kui ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul aastail 1934–1940 õiguslik eristaatus. Seetõttu on nii mõnigi kord nähtud luterlikus kirikus ekslikult “riigikirikut”. Kui luterlastele lisada veel õigeusklikud ja muud kristlased, kerkib kristlaste arv üle miljoni ehk pea kogu rahvale.

Eesti usuline olukord ei ole postmodernes Läänemaailmas erand, samas erineb see aga mitmeti naaberriikide omast. Peamiselt lähiajaloost tulenevatel põhjustel on Eestis, erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, katkenud kirikutesse ja teistesse usulistesse rühmadesse kuulumise traditsioon. Koguduse liikmeks ei saada automaatselt koos sünniga ning ka perekondlikud usulised traditsioonid on enamasti katkenud. Nõnda võivad paljud Eestis elavad inimesed küll aktsepteerida mõne religiooni õpetust ning järgida rohkemal või vähemal määral vastavat traditsiooni, tundmata sealjuures vajadust liituda vormiliselt ühegi religioosse ühendusega.

Eriti sihikindlalt asuti nõukogude marksistlikku ateismiideoloogiat Eestis propageerima 1960. aastatel, mil ateistliku kasvatustöö tähelepanu keskmesse võetud noorte hulgas hakati juurutama uusi nõukogude tavandeid. Süstemaatilisel ateistliku maailmavaate juurutamisel olid viljakad tagajärjed — enamik nooremast põlvkonnast võõrdus religioonist, usutalituste hulk kahanes märgatavalt. Religioon ning religioossed institutsioonid suruti ühiskonna äärealadele.