Tsitaat:/.../
Meie tsivilisatsioon ei tunne tänase seisuga ühtegi tehnoloogiat, mille abil võiksime lähikümnendeil juurutada kasvumajanduse jätkusuutlikkuse tagava alternatiivse energiasisendi3. Fossiilse energiasisendi kadumisega kaasneb aga paratamatult globaalmajanduse kokkutõmbumine, mille tulemusel kaotame kümmekonna aastaga ka suutlikkuse alternatiivide juurutamiseks tulevikus. Lootustandvam ning loogilisem näib hoopis asendada majandusmudel, mida me enam energiaga ära toita ei suuda. Parema puudumisel saaksime naasta varasemate aastatuhandete „seisumajandusse”, juurutada nn „steady state” majandusmudeli ning arendada edasi vaid moodsa tehnoloogia väiksema energiamahukusega osi. Odava nafta ajastu on nii või teisiti möödas. Lähiaastaiks prognoositakse ka gaasi tootmistippu. Kuni meile uutest lahendustest teada antud ei ole, peaksime valmistuma eluks teistsuguses maailmas, kus korrelatsioonis naftahinnaga kerkib ka toidu, toormete ning kaupade hind.
/.../
Sisendenergia defitsiidist tingitud šokilained hakkavad aina sagedamini destabiliseerima meie majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid püüdlusi, paisates meid iga lainega üha rohkem tagasi vahepeal saavutatud heaolu ja tarbimisvõime tipptasemelt. Kümmekonna aasta pärast valitseb aga suurel osal planeedist pidev humanitaarkatastroof. Pagulaste hordid tunglevad kõrgema elatustasemega piirkondade poole ja meeleheitel inimeste arv, kes on valmis ükskõik milleks, et korraks kõht täis süüa, kasvab miljarditesse.
/.../
Ka meie poliitika- ja majandusringkondadel on viimane aeg letargiast ärgata ning ühiskonnale olukord teadvustada. Enam ei piisa ettevalmistustest vaid globaalsoojenemisega võitlemise või innovatsiooni soodustamise nimetuste all. Veelgi vastutustundetum on jätkata „pahade poiste finantsskeemide” või „spekulantide” süüdistamist käesolevas kriisis, hellitades ise lootusi tollesama „business as usual” peatsele taastumisele. Ükskõik kui humaansetel kaalutlustel on ka kõigi aegade suurimast probleemist siiani avalikkuse ees vaikitud, on see vaid kahandanud meie võimalusi end tulevikuks ette valmistuda.5 Loodusseadused on inimliigi uuesti kätte saanud ja nurka surunud, asetades meie tsivilisatsiooni ette enneolematu väljakutse.

Meie valikuteks on kas kiirelt uue jätkusuutliku energiasisendi leidmine või planeedi inimarvukuse mitmekordne langus. Senised olulisemad muutused tsivilisatsiooni arengus on olnud järkjärgulised. Nafta-ajastu lõpp saab olema pigem revolutsiooniline kui evolutsiooniline. Selle teeb talumatult järsuks eelkõige meie loodusseadusi eirav majandussüsteem, mis vähk-kasvajale omase ideoloogiaga nõuab piiramatut kasvu piiratud keskkonnas ning variseb kasvu peatumisel omaenda raskuse all kokku. Neid meie liigikaaslasi, kes oma mõtlemisja eluviisi piisavalt kiiresti uute oludega kohandada ei suuda, sunnivad loodusseadused naftasajandi tasuta lõunad hingehinnaga kinni maksma.
/.../
Eesti on üks väheseid arenenud riike, kus Peak Oil’i teema laiemale avalikkusele esitamist ikka veel tabuks peetakse. Kui meie praegune jaanalinnutaktika ei oleks Eesti inimestele kahjulik, võiks seda hiinalikult naeruväärseks pidada – oludes, kus lihtne Google’i otsing annab üle kümne miljoni vaste.
/.../