Pilguheit enesesse - Printerisõbralik versioon +- Para-web (https://www.para-web.org) +-- Foorum: Meedia ja kirjandus (/forumdisplay.php?fid=8) +--- Foorum: Ilukirjandus (/forumdisplay.php?fid=27) +--- Teema: Pilguheit enesesse (/showthread.php?tid=1605)

Pilguheit enesesse - Celtic - 09-10-2006 14:01 Pilguheit Enesesse SISSEJUHATUS Mingil määral me teame kõike seda. Kõike mis on kunagi olnud ent millest me rääkida ei taha. Ehk oleme selle unustanud? Inimloomuses on leida iseendale kõige mugavam tee. Tee viib aga vastavalt inimese enda uskumustele kas siis jumala juurde, nirvaanasse või igavesse tühjusesse. Tegelikult on neid erinevaid arvamusi surmajärgsuse või selle puudumise kohta sadu, võibolla isegi tuhandeid, kuid need kolm moodustavad tuumiku mille ümber ülejäänud teooriad hingitsevad. Läbi aastatuhandete on mõttetargad ning ka mitte nii targad mõtlejad üritanud välja selgitada, mis on elu mõte. Kas elu mõte on lihtsalt olla, kas me sünnime selleks et kunagi surra või peitub meie siineksistentsi kohta mõni "kõrgema jõu sekkumise" teooria. Need kõik mõtted on läbi arutatud, läbi nämmutatud, ent senimaani pole olemas ühtegi kindlat ning vettpidavat teooriat inimlooma eksistentsi kohta. Ma ei väidagi et nende mõtete hulgas poleks pärle, otse vastupidi - on küll. Ent inimesed ei mõtle antud küsimuses ühtemoodi. Kas on siis põhjus sisemistes uskumustes, või allub inimene välisele mõjutusele - meedia, kaaskodanikud, sõbrad-tuttavad ning isegi vaenlased. Me kõik suuname üksteist suuremal või vähemal määral, tahame me seda endale tunnistada või mitte. Ka kõige tühisemad teod teineteise suhtes mõjutava kahte inimest jäädavalt, rääkimata siis juba suurtematest inimgruppidest ja nende jäljest meie psüühikale. Matemaatika, mida uhkeldavalt nimetatakse Universumi alustalaks, keeleks mis on ühine igas maailmakõiksuse osas, on kinkinud meile väikese mõttemudeli, mida kutsutakse Kaoseteooriaks. Kaoseteooria väidab, et ükskõik kui väike on mingi konkreetne sündmus ning ükskõik kui tühiseks me seda ka peaksime, suuremas plaanis mängib ta siiski ülitähtsat rolli ning iga väikseimgi muudatus "ühtses" süsteemis suunab kogu süsteemi tööd. Kas me eksisteeriksime siin ilmas ilma oma vanemateta? Kui meid poleks, kas oleks maailm ilusam? Kas minust sõltub midagi? Selliseid näiteid igaveste küsimuste kohta võin tuua terve raamatutäie, ent kas sel on mõtet? Maailm on täpselt selline, milliseks Meie, inimesed, oleme ta voolinud. Maailm on meie kätetöö, ühes oma järvede ja jõgede, merede ja mägedega, ühes oma ilu ja pahede, ühiskonna, moraali ja verevalamistega. Kas iga vihmapiisk mis maapinda puudutab, on tekkinud vaid "heast tahtest" ning juhuslikkusest? Kui poleks inimesi, poleks ka igavest elu ringkäiku, kuna ei oleks enam kedagi kelle nimel loodus toimiks. Ja kui poleks loodust, poleks ka inimest, kes looduses toimetab. Kogu meie elu on üks suur kokkusattumuste jada, milles määravat rolli mängivad meie endi jaoks täiesti mõttetuna tunduvad pisiasjad. Aga suurema pildi jaoks nad pole mõttetud. Ning ehk tuleb ka kunagi aeg, mil kõik inimesed oskavad vaadata ja mis kõige tähtsam - neid sündmusi ära tunda. Vaimsest ärkamisest ja mõtterevolutsioonist on räägitud juba aastakümneid. New Age liikumised mis 70ndate lõpus tärkasid nagu seened peale vihma, patendeerivad eneste jaoks selliseid mõisteid nagu praana, meditatsioon, chi, räägitakse igavesest rahulolust ning inimeste vajadusest suhelda oma "vaimsete õpetajatega" Inimesed kipuvad unustama, et kõik uus on ammu-unustatud vana ning et selleks, et mõni newagelaste poolt viljeletav vaimse tasakaalukuse saavutamise praktika töötaks, on vaja antud praktika sobitada temale vajalikku kultuuriruumi ning vastavasse konteksti. Me ei saa ju eskimole õpetada selgeks vana-India tarkusi, samal ajal lüües käega Gröönimaa iidsele shamaanipraktikale. Globaliseerumine vaimses maailmas lööb sassi viimsedki jäänukid kunagistest teadmistest, mida kanti edasi suult suule, silmast silma. "Vaimsed" inimesed ei teagi, et tegelikult on nemad allesjäänud vaimsuse hävitajad, lõhkudes viimsed sidemed füüsilise maailma inimeste ja nende vaimse maailma vastete vahel. Aga eks kõigel ole oma põhjus ning kõigest mis juhtub, on meil hiljem midagi õppida. Kasvõi oma vigade mitte-kordamist. Või siis just kordamist, vastavalt konkreetsele situatsioonile. Õppides tundma halba, me tegelikult õpime leidma head ning õppides tundma head, me õpime leidma halba. Me ise oleme oma maailma selliselt loonud, et igal sündmusel, igal eluslooduse osal ning igal maailmavaatel peab olema poolus. See, mida me kogeme, on kas hea või halb. Mida me näeme on kas hea või halb. Must ja valge, headus ja kurjus, headuse ja kurjuse vaheline igavene võitlus - paljude religioossete kontseptsioonide põhialus. See, kuidas ja miks me sellise maailmavaate oleme endale loonud, pole hetkel tähtis. Tähtis on aga endale tunnistada, et selline lahterdamine toimib reaalsuses ning vähe sellest et me seda enda kõrval päevast päeva näeme - me ka ise osaleme selles protsessis. Inimese subjektiivsest vaatevinklist on suhteliselt ükskõik mida ta teeb, senikaua kuni ta iseenda moraalikoodeksiga vastuollu ei lähe. Meie jaoks halb tegu võib olla "veidi nihkes" inimese jaoks headuse etalon, kui ta tõesti nii usub. Kõik sõltub tegelikult sellest, mil määral inimene tunnetab enda ümbrust. Mitte ainult seda füüsilist reaalsust, vaid kogu maailmasüsteemi. Olgu meie ümber siis kasvõi tuhandeid nähtamatuid maailmu - olles seoses nendega, oleme tahes tahtmata ka osa nende maailmade süsteemist. Seega ei tundugi üldse nii arusaamatu sarimõrvari motiiv headuse ja kurjuse vahelisest võitlusest tema enda sees - mõistes oma tegude tagajärgedest füüsilise maailma moraalist lähtudes põgenetakse teise maailma, teise reaalsusesse. Nagu ennist mainisin, ei juhtu miski ilmaasjata. Ning ei kirjuta ka mina seda teksti siin selleks et seda teksti ei eksisteeriks kunagi. Ta ju On ning mingis mõttes jääb Olema igavesti. Isegi siis kui ma otsustan siinsele kriipsu peale tirida, jääb ta alatiseks minu enesega kaasas käima kui mälestus just nendest mõtetest just sellel ajahetkel, mil need read reaalsusesse kandusid. Ja kui sina seda loed, siis kindlasti mõjutab see ka sind kuidagi. Iseennast lohutan ma sellega, et kui sa ka õlgu kehitad ja need read varsti unustad, siis kusagil sinu sügavaimas hingesopis on juba väike muutus toimunud. Me peame vaid sellesse uskuma ning me näeme nende "kokkusattumuste" korrapära. Just seda korrapära nüüd uurima hakkamegi. Muudetud: 9-10-06 kell 15:05:06 celtic - zepac - 09-10-2006 15:26 Jeeh! Wooooo! Et... aplaus Super, suudaks ma samuti selliseid arutlusi kirjutada. Väga hea tõesti! Paljud punktid, mida sa märkisid(nt. et kõik on korduv ning avastus pole mitte uue vaid vana asja taasleidmine), on mulle juba pikemat aega selged olnud(u 10a). Aga üks hea rida oli Õppides tundma halba, me tegelikult õpime leidma head ning õppides tundma head, me õpime leidma halba. See on ju 90% ulatuses täiesti korrektne väide, kui mõtlema hakata. See muutub vaid isiksuste lõikes, sest kõik inimesed on individuaalid. Ka kurjategijad. - Celtic - 10-10-2006 23:49 Esimene peatükk JA ALGUSES EI OLNUD TÜHJUST Inimesel on kummaline komme alati kõike seletada või siis vähemalt püüelda selle poole, et kogu meie elu oleks kastistatud, kindel ja muutumatu. Inimene vajab kindlustunnet, mida aga teadmatus ei suuda pakkuda. Seetõttu on kindlalt vaja omada andmeid selle kohta, millest koosneb inimene, kui suur on universum, millised keemilised protsessid tingivad emotsioone ja tundeid. Ja kes saaks meile seda ette heita, sest füüsilises maailmas me peamegi füüsilise maailma reeglite järgi mõtlema. Ei saa ju tõsimeeli uskuda, et üks asi, mis oma olemuselt on korrapärane, oleks teatud kohast ebakorrapära musternäidis. Hambaharjal on ju oma kindel kuju ning enamasti ka täpseltmääratletavad omadused füüsilise maailma kolmemõõtmelises väljas (teeme nii, et hetkel teoreetilise füüsika neljandat mõõdet, aega, ei puuduta). Inimesed seletavad asjade ja nähtuste olemasolu just nimelt läbi asjade kirjeldamise. Kirjeldatakse ülesehitust, struktuuri, eesmärke ning mõningatel juhtudel ka tekkimise põhjuseid. Kusjuures nende kirjelduste tarbeks on omakorda välja mõeldud eraldi reeglid ja seaduspärasused, milledest kõrvale kaldumine tähendaks tulemuste kahtluse alla seadmist. Ühesõnaga selleks, et midagi kirjeldada, pead sa järgima varasemalt kokku lepitud reegleid ning näiteks minu loogika ütleb küll, et see kes seab reeglid, seab ka tulemused. Kuidas siis uurida adekvaatselt midagi, ilma et seaks iseendale piire, mida keegi kolmas osapool on välja mõelnud? Kuidas olla kindel selles et meie nähtu või kuuldu ei oleks mõjutatav? Ega eriti ei saagi, sest nagu sissejuhatuses sai juba mainitud - kõik on omavahel seoses. Seega me peame lootma vaid sellele, et piisavalt kaua mõnele probleemile tähelepanu pöörates suudame iseenda mõtete osakaalu leitud lahendites suurendada protsentuaalselt. Sellisest "ümber nurga vaatamisest" ei pääse ka meie mõtted ja fantaasiad. Meie mõttemaailma on kinnistunud läbi keskkonna, milles elame, kindlad mõttemallid ja eelarvamuslikud pildid. Carl Gustav Jung nimetas sääraseid emotsionaalse värvinguga mõttevorme arhetüüpseteks kollektiivse alateadvuse osadeks. Kollektiivne alateadvus on Jungi õpetuse järgi inimese alateadvuse kõrval teine alateadvuse vorm, mis sisaldab inimsoo minevikust pärit kogemuste jälgi ja mis on kõigil inimestel enam-vähem ühesugune. Arhetüüpideks võib näiteks pidada Maaema või siis taevase jumala meespoolusena kujutamist. Inimeste alateadlikud tungid mõjutavad kõiki mõtteid ja läbi nende ka meie maailmavaadet. Pole siis ime, et kui ma järgmistel ridadel üritan rääkida maailma tekkimisest ei jumala käe läbi ega ka mitte juhusliku Suure Paugu tagajärjel, võin ma leida ka iseenda sõnade puhul vastuolusi ning mõningasi möödapanekuid. Sellisel juhul tasub meeles pidada, et tegemist on vaid maailmatunnetusega, mis ei pretendeerigi ühegi universaalse tõe pjedestaalile. Sest kui jätta kõrvale kõik auahnus ja ego, jääb järele vaid rahuldus iseenda selgetest mõtetest ning teadmine, et inimeste tunnetuslik maailm on vähemalt ühe persooni mõtete arvelt jälle kasvanud. * * * Maailm ei ole tekkinud iseenesest. Miski pidi andma igasuguse arengu jaoks selle "algtõuke," olgu selleks siis lihtsalt jõud või energia. Meie, kes me füüsilise maailma seaduste järgi elame, teame, et see "miski" peaks olema hoopis "keegi." Vähemalt on teatud jõude isikustades inimestel neist kergem aru saada ning miks mitte, ka nendega samastuda. Just selsamal põhjusel ongi kristlus võtnud inimese loomise allikaks personifitseeritud jumalakujutise ning inimese loomine toimub sellesama jumalakujutise "näo" järgi. Uuema aja teoloog-filosoofid on leidnud erinevaid viise selle arhetüüpse müüdi seletamiseks, kusjuures levinuim on arusaam, et loomine nagu see on Genesises kirjas, ei olnud mitte ainult ühekordne protsess, vaid kestab päevast päeva, aastast aastasse edasi ning iga uus inimlaps, kes sünnib, on loodud sellesama jumalikustatud jõu poolt. Seega jumala töö ei lõpe eal. Kahtlen, kas enne keskaega ning keskajal, mil Genesise põhiteesid mitmeid kordi ümber said kirjutatud, leidus piisavalt mõttetarku, kes samadele järeldustele jõudes oleks lasknud Vana Testamendi sisse jätta tahumatu kujustise maailma ja inimese ühekordsest loomisest ning edasise arengu selle alusel jätnud juba inimese enda teha, alates pattu langemisest ja lõpetades... kusagil tulevikus. Vastupidi - ma usun, et neil inimestel, kes olid Genesise idee loomise juures (ja mitte ainult Heebrea, vaid ka teiste paganlike kultuuride oma) ei mõelnud hetkekski, mis oleks selle loomemüüdi filosoofilisem taust. Ei - jumal sai ju luua vaid korra... hilisem põlvkondade vahetus käib juba "looduslikul" moel. Filosoofia on üldse selline tore hobi, mille viljelejad tegelevad siuliselt iseenda mõttemaailma kujundamisega. See, kas nad seejuures teistele ka mõningast mõtlemisainest annavad, on puhtalt teisejärguline. Seetõttu pole ka Genesis, kui algallikas, mitte midagi muud kui see, millisena ta on meieni jõudnud. Ei mingit müstikat, ei mingit ridadevahelist numeroloogiat mille abil näiteks kabalistid üritavad meile tulevikku ennustada. See, millise müstifikatsiooni me erinevatest teostest loome, ja ma ei pea hetkel silmas vaid seda ühte jumalasõna, on sõltuvuses otseselt meie eneste mõttemaailmast ning meie arhetüüpsetest mõttemallidest. Igavene hea ja kurja võitlus, hierarhiline jumalasüsteem jne. Me ei saa ju näiteks hakata tänasest päevast viljelema teooriat "kõrgeimast" jumalast, kelle asukoht kolmemõõtmelises ruumis asub hoopis maa all. Inimestes on kinnistunud mõttemall, et kõik inimhingest arenenum peab olema kindlasti kusagil kõrgemal. Seetõttu on ka taevas olnud aegade hämarusest saati inimeste heaolu ja positiivse olemise sihtmärk. Seetõttu on ka linnud meie jaoks vabaduse sümbolid, ikka kõrgemal ja ligemal meie nirvaanale. Eelneva jutu mõte ei olnud keelata inimestel loomismüütidest kõrgemat filosoofiat otsida - otse vastupidi. Igasugune filosoofia on iga lugeja enda mõtete tulem, ent Piibel raamatuna ongi lihtsalt raamat. Inimeste mõtted ja ideoloogiline maailmavaade on vastavalt ajale ka muutunud ning muutub ka edaspidi. Need tõekspidamised ja lihtsustatud maailmavaade, mis on kirjas Genesises ja ka teistes ammustes loomismüütides, on tolle aja inimeste kultuurilisest keskkonnast tingitud maailmavaade. Meie omas ajas loome iseendale vastava ideoloogia ning tulevikus on veel omakorda kolmandat sorti tõlgendus. Iseasi kas siis Genesisest enam midagi õppida on. Mis puudutab loomisloo algupärasse, siis pole mõtet üldse selle müüdi uskujatega vaielda. Ja milleks vaielda, kui maailmavaateline erinevus on eksisteerinud nö. pimedusejõudude ja valgusejõudude vahel juba aastatuhandeid. Kas personifitseeritud jumal saaks kunagi muutuda umbmääraseks ja lailivalguvaks mõisteks Kõiksus? Kas kõiksust saaks isikustada jne jne. Küsimusi tekib rohkelt ning enamuste puhul suudavad inimesed, kes ise süsteemis sees pole, ka teineteisele vastu tulla. See ongi vaba mõtlemine ning iseenda elufilosoofia kujundamine. Ütlen vaba vaid retooriliselt, kuna tegelikku vabadust füüsilises maailmas eksisteerides ei suuda me tunnetada. Süsteemsed inimesed aga armastavad kastielu. Vaatad üles -kasti lagi, vaatad ümberringi - kasti seinad. Kõik see ilma kurjus ja pahed on kuskil seal eemal, mina aga kasti sees kus alati paistab päike. Ainus mis ma pean tegema, on kiituse edastamine kasti meisterdajale. Sest vastavalt sellele kui väga tema kätetööd hinnatakse, loob kastimeister üha uusi ja veelgi moekamaid kaste. Ikka selleks, et meil poleks vaja karta maailma meie endi ümber. Kastis on soe ja mõnus. Iseeneseslikult oleme läbi oma uskumise säärasesse ilusasse ilma, loonud müürid enda ja oma ligimese vahele, kes pole ehk kastis. Ja nii toimubki igapäevane maailmavaadete kokkupõrge kahe inimese vahel, keda vaimselt ei erista miski peale ideoloogilise mõttemaailma tõlgendamise. Ütleb ju tuntud mõtteteragi, et maitse üle ei vaielda vaid maitse üle võideldakse. Ka seda maailmavaatelist lahterdamist võib pidada maitseks. Maitse asi. * * * Aga mis siis kui jumal ongi Kõiksus? Kõiksuse mõiste sissetoomine iseenesest eeldab seda, et me automaatselt tunnistaks kogu olemasoleva, ning loogiliselt võttes ka olemasolematu, osaks jumalast. Looduses on juba nii paika pandud, et iga suurem struktuur mis on tekkinud väiksema ümber, mingil määral kopeerib seda algallikat. Seega kas poleks tore väita, et mitte inimene pole jumala nägu, vaid et jumal on inimese nägu? Inimene lõi endale isikustatud jumala, kuna oma palvetes ja kiitustes ei suudetud ehk abstraktset Kõiksust näha. Oli vaja kedagi, kes osaleks otseselt inimese elu juhtimises (vana-Kreeka Olümpose jumalad), rakendaks inimesi (Mesopotaamia jumalad), õpetaks inimesi (Egiptuse jumalad) või siis oleks niisama isakuju eest (Heebrea jumal). Müstifikatsioon mingist tavainimesele mõistetamatust Olemisest kanti esmalt üle puuslikele ning hiljem juba pühakirja. Idee jäi samaks kuid teostus muutus. ... jätkub Muudetud: 11-10-06 kell 00:53:00 celtic - Celtic - 16-10-2006 22:59 Seesama algolek, mis iseeneses hõlmab kõike olevat, on pidevas muutumises. Energiad ja jõud, mis meie elu mõjutavad lähtuvad kõik ühest ja samast algallikast, meie maailma ja erinevate energiate mitmekesisuse tingivad vaid nende jõudude erinevad väljundid. Kas meil oleks õigus väita, et see algallikas omab teadvust? Teadvust iseendast, kui Kõiksusest ning meist kui iseenda osakestest. Ma leian, et me võime seda eeldada, kuna antud hetkel inimloogika ei suuda seda probleemi muud moodi seedida. Inimesena elades me peame ka mõtlema kui inimesed. Mulle isiklikult näiteks ei meeldi Kõiksusega piirdumine. Kui sellesama inimloogika taha vaadata, siis mis keelab meil seadmast Kõiksust hierarhias kuhugi keskele? Mis siis kui peale seda meie maailma algallikat tuleb veel erinevaid struktureeritud energiakooslusi? Meie maailma algallikas, kutsugem seda siis Kõiksuseks, omab teadvust. Teadvust ses mõttes, et see jõud on iseenda eksistentsist teadlik. Samas - teadlik saab olla vaid läbi väljundi. Meie olemegi selleks väljundiks. Läbi meie see teadvus kogeb üha uuesti ja uuesti iseennast ning iseenda olemasolu. Kristlaste jaoks on selleks kogemiseks Jumala puhul lõputult korduv headuse äratundmine, satanistid see-eest on ratsionaalsemad ning tunnistavad ka seda, et kurjus on samapalju inimelu paratamatus, kui headus. Me lihtsalt peame leppima sellega, milliseks me ise oma elu loome, me peame iseenda jõudu oma elu üles ehitamisel tunnistama. Me ei saa enda saatust kinkida "kõrgema jõu" hoole alla, teadmata seejuures, et justnimelt seesama Jumal on tegelikult meie kõigi ühisosa. Headus ei eksisteeriks ilma oma antipooleta, sest sel juhul ei suudaks me headust aksepteerida. Igasugune subjektiivne nägemus on alati lähtuv sama subjektiivsest kogemusest või kogemuse mälestusest (kollektiivne alateadvus), mis omab selle nägemuse vastaspoolt. Läbi asjade, tunnete, emotsioonide me ju kirjeldame end ümbritsevat maailma, mitte ainult selle füüsilist poolt, vaid ka vaimset, meie silmadele nähtamatut maailma. Seega kas me saame öelda, et see Kõiksus, mida seostatakse Jumala, headuse igavese ja kestva jõuga, on ikka läbi ja lõhki "hea." Jumal inimeste jaoks on justkui soovunelm näha maailma mustvalgena ning läbi iseenda subjektiivsuse siis olemasolevat kallutada ühele neist poolustest. Pigem eeldab kasutatud sõna Kõiksus kõike olemasolevat ning miks mitte ka olemas olematut. Siin lähevadki inimmõistuse taju piirid lõplikult sassi ning seda, mis meie tajupiiridest väljaspool asub, selle üle võime vaid spekuleerida. Seal kus lõpeb tunnetuslik osa, algab iseenda mälus kompamine. ... jätkub Muudetud: 17-10-06 kell 00:00:19 celtic - Celtic - 28-06-2007 13:10 Nüüd on juba mitusada päikest looja läinud kuid edasi kirjutada pole jõudnud. Ehk saab senise üle mingi arutelu püsti vedada... kes teab.